Saturday 27 June 2009
Saturday 13 June 2009
Positiivne stress
No nii sõbrad! Lõpp läheneb!
Paljud lähevad või on juba läinud koju. Vaadates meie tudengiküla, siis pea iga kell näed kedagi välja kolimas, veel äsja kasutatud tarbeasju tundetult ära viskamas ning ka rattaid maja ees on tunduvalt vähem kui veel vaid paar nädalat tagasi. Vot nii on lood. Täna läksin poodi, siis minu vastaskorterist naaber Quentin (kõige hullem peopoiss üldse) pakkis asju autosse... ("I am leaving after an hour..."). No jah, kuidagi tahtmatult tuleb mõtetesse sõnade kombinatsioon, et "have a good life then...". Olgugi, et on oldud sõbrad pea viis kuud, siis tegelikkuses on see pigem olnud mingis omas mullis elamine ning vaevalt et seda väljaspool mulli eksisteeriks.
Ja tegelikult on nii, et kuigi see kõik tundub niivõrd kurb, siis ma ei tunne pea mingit kurbust. Võtad asja kuidagi rahuga, ise olen ju siin veel kaks nädalat, seega kuigi inimesed ümberringi lahkuvad, siis kohale see ikkagi ei jõua - mingist intertsist jätkub minu elu ju ikka veel vanamoodi. Aga võib-olla nii ongi parem! :)
Eksamid said ka läbi. Eile.
Positiivsus on laes! Eile sai jälle tõestust minu "avastus" et ükskõik kui palju tegevusi sa ka ei topiks ühe ajaühiku sisse ning ükskõik kui lootusetu ei tunduks nendest kas või ühegi täitmine, siis lõpptulemusena saavad ikkagi KÕIK asjad tehtud ja veel maksimaalselt! Baila.
Musid Teile, kes iganes soovivad musi saada!!!
Paljud lähevad või on juba läinud koju. Vaadates meie tudengiküla, siis pea iga kell näed kedagi välja kolimas, veel äsja kasutatud tarbeasju tundetult ära viskamas ning ka rattaid maja ees on tunduvalt vähem kui veel vaid paar nädalat tagasi. Vot nii on lood. Täna läksin poodi, siis minu vastaskorterist naaber Quentin (kõige hullem peopoiss üldse) pakkis asju autosse... ("I am leaving after an hour..."). No jah, kuidagi tahtmatult tuleb mõtetesse sõnade kombinatsioon, et "have a good life then...". Olgugi, et on oldud sõbrad pea viis kuud, siis tegelikkuses on see pigem olnud mingis omas mullis elamine ning vaevalt et seda väljaspool mulli eksisteeriks.
Ja tegelikult on nii, et kuigi see kõik tundub niivõrd kurb, siis ma ei tunne pea mingit kurbust. Võtad asja kuidagi rahuga, ise olen ju siin veel kaks nädalat, seega kuigi inimesed ümberringi lahkuvad, siis kohale see ikkagi ei jõua - mingist intertsist jätkub minu elu ju ikka veel vanamoodi. Aga võib-olla nii ongi parem! :)
Eksamid said ka läbi. Eile.
Positiivsus on laes! Eile sai jälle tõestust minu "avastus" et ükskõik kui palju tegevusi sa ka ei topiks ühe ajaühiku sisse ning ükskõik kui lootusetu ei tunduks nendest kas või ühegi täitmine, siis lõpptulemusena saavad ikkagi KÕIK asjad tehtud ja veel maksimaalselt! Baila.
Musid Teile, kes iganes soovivad musi saada!!!
Friday 8 May 2009
Väikesed asjad ja tegemised.
Kord kuus, nagu ma kuskil eespool lubasin!
Elu läheb kuidagi aina ilusamaks... Ma ei saa aru, mis asi see on, aga ärgata hommikul üles ja särada on minu jaoks olnud seni täiesti tundmatu teema.
Mis mulle meeldib?
1. Queensday, 30.aprill! Hollandlased on ikka täitsa kreisid. Absoluutselt kõik inimesed olid tulnud tänavatele, riietanud ennast oranži ja hakanud õlut jooma. Kanalid täitusid kiirelt peopaatidega - suured alused, pilgeni täis inimesi, võimas helitehnika, kõlarid ja pidu! Muusika, karjuv positiivsus ja nakkav hollandlase tunne.
Mulle meeldib!
2. "Teeme ära!" Hollandi variant. Paratamatult olen hakanud mõtlema, et mis tunne oleks elada alaliselt välismaal, nt Hollandis. Ja siis sattusin hunniku eestlaste sisse, kes elavad juba kümme ja kauem aastat siin - põhjuseks perekond, töö, armastus Amsterdami või ma ei tea mille vastu. .... Ja ma olin rabatud! Tundus kuidagi uskumatu, et siin elab ka väliseestlasi... Seega, minu mõtted koondusid üha rohkem mingite tulevikuplaanide ümber. Sest kui tegelikult natuke laiemalt mõelda, siis tänapäev ei ole enam see aeg, kus sünnid-elad-sured paari kilomeetri raadiusega maalapil. Ma sõidan Valka ka kauem kui lennukiga Amsterdami...
3. Õues sajab vihma! Just praegult hakkas!
4. Kohalik baar. Ehk siis meie tudengibaar, kus näeb kõiki armastatud kohalikke ja vähemkohalikke nägusid. Alati hea muusika ja sõbrad. Jutu mõte on see, et kolmapäeval oli nii hea pidu. Mis mulle tõesti meeldib, on see, et siinsed peod ei ole eesti moodi peod, kus kõik joovad-joovad, vaid siin nauditakse pidu. Naistel ei ole eesmärk ennast maksimaalselt üles lüüa ja meestel ei ole eesmärk endale ainult kaaslast saada. Ka niisama on tore suhelda! Ja ausalt, see on erinev Eestist...
5. Detailid. Oh, siin on nii palju detaile - laupäeval sõin hommikust kesklinnas pargipingil vaatega kanalile. Nii rahulik, nii ilus - ideaalne. Mingi vanamees vuntsis oma paati, väga uimane ja kaunis päike...
Täna sõitis minust mööda mingi härrasmees vähemalt kolmkümmend aastat vana rattaga, seljas ülihästi istuv ülikond ja jalas väga-väga fäänsid kingad. Stiilne.
Ülikiired, sebivad, tõttavad tänavad. Tulin just koolist - minu kodu kesklinnaga ühendav väike tänav oli nagu hullumaja - rattad, rollerid, turistid, autod, tee ääres rahulikult magavad suured koerad, raha teenivad pillimängijad, sireeniga politsei... Ja nüüd tuleb vaid kõik loetletud komponendid kokku panna ja kujutleda, et kui ise olla üks neist, siis väga rohujuure tasandil ikkagist valitseb mingi reguleeritus ja kord. Uskumatu, ma olen siin küll juba kolm kuud rattaga ringi uhanud üks käsi lahti ja sellegipoolest Amsterdam üllatas mind täna!
Üks asi veel - jah, tõsi - Amsterdamis on 5 grammi kanepit lubatud ja siin on Coffee Shopid ning Red Light District ja kõik on nii vabameelsed ja ma ei tea mis kokku!
KUID: need on absoluutselt teisejärgulised asjad! Siin on nii palju kultuuri, muuseume, väärtusi inimeste mõttemaailmas jne, mille kõrval eelpool mainitud "pahad tegurid" kaotavad täielikult oma tähtsuse. Ja tegelikult, kui riik on nii arenenud, siis on ka mõned pahed lubatud ja linnapilti rikastavad, kuid veel kord: need ei ole üldse peamised!
Eestisse Päikest!
Ma olen varsti tagasi!!!!!
Elu läheb kuidagi aina ilusamaks... Ma ei saa aru, mis asi see on, aga ärgata hommikul üles ja särada on minu jaoks olnud seni täiesti tundmatu teema.
Mis mulle meeldib?
1. Queensday, 30.aprill! Hollandlased on ikka täitsa kreisid. Absoluutselt kõik inimesed olid tulnud tänavatele, riietanud ennast oranži ja hakanud õlut jooma. Kanalid täitusid kiirelt peopaatidega - suured alused, pilgeni täis inimesi, võimas helitehnika, kõlarid ja pidu! Muusika, karjuv positiivsus ja nakkav hollandlase tunne.
Mulle meeldib!
2. "Teeme ära!" Hollandi variant. Paratamatult olen hakanud mõtlema, et mis tunne oleks elada alaliselt välismaal, nt Hollandis. Ja siis sattusin hunniku eestlaste sisse, kes elavad juba kümme ja kauem aastat siin - põhjuseks perekond, töö, armastus Amsterdami või ma ei tea mille vastu. .... Ja ma olin rabatud! Tundus kuidagi uskumatu, et siin elab ka väliseestlasi... Seega, minu mõtted koondusid üha rohkem mingite tulevikuplaanide ümber. Sest kui tegelikult natuke laiemalt mõelda, siis tänapäev ei ole enam see aeg, kus sünnid-elad-sured paari kilomeetri raadiusega maalapil. Ma sõidan Valka ka kauem kui lennukiga Amsterdami...
3. Õues sajab vihma! Just praegult hakkas!
4. Kohalik baar. Ehk siis meie tudengibaar, kus näeb kõiki armastatud kohalikke ja vähemkohalikke nägusid. Alati hea muusika ja sõbrad. Jutu mõte on see, et kolmapäeval oli nii hea pidu. Mis mulle tõesti meeldib, on see, et siinsed peod ei ole eesti moodi peod, kus kõik joovad-joovad, vaid siin nauditakse pidu. Naistel ei ole eesmärk ennast maksimaalselt üles lüüa ja meestel ei ole eesmärk endale ainult kaaslast saada. Ka niisama on tore suhelda! Ja ausalt, see on erinev Eestist...
5. Detailid. Oh, siin on nii palju detaile - laupäeval sõin hommikust kesklinnas pargipingil vaatega kanalile. Nii rahulik, nii ilus - ideaalne. Mingi vanamees vuntsis oma paati, väga uimane ja kaunis päike...
Täna sõitis minust mööda mingi härrasmees vähemalt kolmkümmend aastat vana rattaga, seljas ülihästi istuv ülikond ja jalas väga-väga fäänsid kingad. Stiilne.
Ülikiired, sebivad, tõttavad tänavad. Tulin just koolist - minu kodu kesklinnaga ühendav väike tänav oli nagu hullumaja - rattad, rollerid, turistid, autod, tee ääres rahulikult magavad suured koerad, raha teenivad pillimängijad, sireeniga politsei... Ja nüüd tuleb vaid kõik loetletud komponendid kokku panna ja kujutleda, et kui ise olla üks neist, siis väga rohujuure tasandil ikkagist valitseb mingi reguleeritus ja kord. Uskumatu, ma olen siin küll juba kolm kuud rattaga ringi uhanud üks käsi lahti ja sellegipoolest Amsterdam üllatas mind täna!
Üks asi veel - jah, tõsi - Amsterdamis on 5 grammi kanepit lubatud ja siin on Coffee Shopid ning Red Light District ja kõik on nii vabameelsed ja ma ei tea mis kokku!
KUID: need on absoluutselt teisejärgulised asjad! Siin on nii palju kultuuri, muuseume, väärtusi inimeste mõttemaailmas jne, mille kõrval eelpool mainitud "pahad tegurid" kaotavad täielikult oma tähtsuse. Ja tegelikult, kui riik on nii arenenud, siis on ka mõned pahed lubatud ja linnapilti rikastavad, kuid veel kord: need ei ole üldse peamised!
Eestisse Päikest!
Ma olen varsti tagasi!!!!!
Sunday 22 March 2009
Õnnelikkus
Tere taas!
Postituste rohkuse järgi võib öelda, et ma olen laisk kui vihmauss, kuid ma nüüd parandan selle vea...
Ma avastasin täna, et ma olen mingit moodi õnnelik. Seda on väga imelik öelda, kuid ma tõesti tunnen midagi, mida ma pole juba paar aastat vist tundnud (see on siis eelmises postituses lubatud tunnete pool...). Teatav sebimine, mis iseenesest oli alguses paratamatu, on läbi saanud ning asendunud kuidagi normaalsema elurütmiga – kindlasti ei ole selleks rutiin, sest Amsterdamis ei eksisteeri sellist sõna, pigem on see sulandumine siinsesse ellu. Ja kohe tekib küsimus, mis on siinne elu või siis täpsemalt minu elu?
Areng on olnud järgmine:
Esimene kord,kui ma hakkasin sellele mõtlema oli 6. märts, tõeliselt ilus päikesepaisteline päev. Päev oli küll tavaline, kuid kuidagi väga eriline, sest kõik oli nagu juhuslik. Kool oli just läbi saanud ning läksin Althea ja Marcoga Riiklikku Kunstimuuseumi (Rijksmuseum), mis lisaks Rembrandti kuulsaimamatele teostele on juba arhitektuuri poolest väga suursugune. Kuna nii Althea kui ka Marco pidid veel peale muuseumi kooli minema, siis otsustasin, et jalutan linnas ringi. Kohe muuseumi taga on suur väljak, mida kutsutakse Muuseumiväljakuks. Lisaks Riiklikule on seal ka Van Goghi muuseum, kaasaegse kunsti muuseum ja väga-väga ilus Kuninglik Kontserdisaal. Kuna ma veel ühelegi kontserdile jõudnud ei ole, kuid plaan on, siis otsustasin natuke maad uurida.
Kõndisin siis kontserdisaali poole ja lihtsalt „tee peale“ jäi Van Goghi muuseum – otsustasin sealt ka läbi hüpata. 200 originaalmaali, 500 joonistust ja täitsa juhuslikult ajutiselt Amsterdamis olev ekstranäitus New Yorki Museum of Modern Art'ist koos kuulsaima teose „The Starry Night'iga“. Minu jaoks puhas juhus (muuseas, on kuidagi hoopis teistsugune vaadata midagi väga kallist ja originaali). Edasi, keset muuseumi on lounge baar, ja just reedeõhtuti on seal jazz kontserdid. Juhus, et mina sinna reedel sattusin! Kontsert oli üks parimaid, Susanne Alt Quartet (saksofon), äärmiselt vaba. Mis minule muljet avaldas, olid kaks vanemat daami minu kõrval, kes tõeliselt nautisid kontserti, elades oma emotsioone väga vabalt kuid samas, nende vanusele kohaselt, soliidselt välja. Ma pean tõesti tunnistama, et ma ei olnud midagi sellist varem näinud (plaksutamise algatamised peale soolosid, mis iseenesest normaalne, kuid ei ütleks, et selliste daamide poolt ja siiras rõõm) ning see avaldas mõju. Lääne-Euroopa, kes saab endale lubada väärikat vanadust.
Postituste rohkuse järgi võib öelda, et ma olen laisk kui vihmauss, kuid ma nüüd parandan selle vea...
Ma avastasin täna, et ma olen mingit moodi õnnelik. Seda on väga imelik öelda, kuid ma tõesti tunnen midagi, mida ma pole juba paar aastat vist tundnud (see on siis eelmises postituses lubatud tunnete pool...). Teatav sebimine, mis iseenesest oli alguses paratamatu, on läbi saanud ning asendunud kuidagi normaalsema elurütmiga – kindlasti ei ole selleks rutiin, sest Amsterdamis ei eksisteeri sellist sõna, pigem on see sulandumine siinsesse ellu. Ja kohe tekib küsimus, mis on siinne elu või siis täpsemalt minu elu?
Areng on olnud järgmine:
Esimene kord,kui ma hakkasin sellele mõtlema oli 6. märts, tõeliselt ilus päikesepaisteline päev. Päev oli küll tavaline, kuid kuidagi väga eriline, sest kõik oli nagu juhuslik. Kool oli just läbi saanud ning läksin Althea ja Marcoga Riiklikku Kunstimuuseumi (Rijksmuseum), mis lisaks Rembrandti kuulsaimamatele teostele on juba arhitektuuri poolest väga suursugune. Kuna nii Althea kui ka Marco pidid veel peale muuseumi kooli minema, siis otsustasin, et jalutan linnas ringi. Kohe muuseumi taga on suur väljak, mida kutsutakse Muuseumiväljakuks. Lisaks Riiklikule on seal ka Van Goghi muuseum, kaasaegse kunsti muuseum ja väga-väga ilus Kuninglik Kontserdisaal. Kuna ma veel ühelegi kontserdile jõudnud ei ole, kuid plaan on, siis otsustasin natuke maad uurida.
Kõndisin siis kontserdisaali poole ja lihtsalt „tee peale“ jäi Van Goghi muuseum – otsustasin sealt ka läbi hüpata. 200 originaalmaali, 500 joonistust ja täitsa juhuslikult ajutiselt Amsterdamis olev ekstranäitus New Yorki Museum of Modern Art'ist koos kuulsaima teose „The Starry Night'iga“. Minu jaoks puhas juhus (muuseas, on kuidagi hoopis teistsugune vaadata midagi väga kallist ja originaali). Edasi, keset muuseumi on lounge baar, ja just reedeõhtuti on seal jazz kontserdid. Juhus, et mina sinna reedel sattusin! Kontsert oli üks parimaid, Susanne Alt Quartet (saksofon), äärmiselt vaba. Mis minule muljet avaldas, olid kaks vanemat daami minu kõrval, kes tõeliselt nautisid kontserti, elades oma emotsioone väga vabalt kuid samas, nende vanusele kohaselt, soliidselt välja. Ma pean tõesti tunnistama, et ma ei olnud midagi sellist varem näinud (plaksutamise algatamised peale soolosid, mis iseenesest normaalne, kuid ei ütleks, et selliste daamide poolt ja siiras rõõm) ning see avaldas mõju. Lääne-Euroopa, kes saab endale lubada väärikat vanadust.
Ja see on kõik. Kindlasti oodati puänti, kuid puänt oli see, et vaatasin neid, mõtlesin, et sinna peaks ka ise elus välja jõudma, tegin tagasiteel kell 23:00 linnas suure ringi suur naeratus näol ning võtsin kiirsöögiautomaadist burgeri.
Teine kord on olnud lausa periood! :D Kuna eksamid on ikka väga lähedal ja ma pole veel finantsarvestusega alustanudki, õpin vaid Marketingi, siis tuleb tuld anda! Avastasin enda jaoks raamatukogu, kus kõik tuupurid õpivad – mis on aga lahe, siinses raamatukogus ei õpigi „tuupurid“, vaid ka kõiksugused alternatiivkujud. Kokkuvõttes on tunda, et ülikool vist ikkagi väärib tunnustatud mainet... Igatahes, alates sellest esmaspäevast olen veetnud kõik õhtud umbes 23:00ni raamatukogus ja õppinud; fakt, mida ma TTÜ-s kunagi ei teeks. Kolmapäeval tuli 13 tundi ära, kuid mis on huvitav – see ei ole kuidagi igav või väsitav, vaid pigem tõeliselt motiveeriv. See seab mingid asjad/sihid paika. (Või on siis asi selles, et kui siiani lohisesin pika köiega koolil taga, siis nüüd sain selle vankri kätte ja lihtsalt enesetunne paranes... Ei tea!). Milleks see mulle hea on õnnelikkusel? Suund on väga paigas!
Ja kolmas kord oli täna (kella järgi eile). Maandusin just Haagist koju. Päevareis koos rahvusvaheliste tudengitega. Ja esimene tõeline kevade päev – rohi on roheline, mingid lehehakatised hakkavad välja tulema, täitsa asjalik 12-14 kraadi, päike (see jäi mul eelmine suvi vahele), Haag, meri.
Haag on siis täiesti teistsugune. Kui Amsterdam on kirju, siis Haag on esinduslik. Alguses kui saabusime sinna, siis kõik oli vaikne – vähe inimesi, autosid, peaaegu ühtegi jalgratast jne. Külastasime graafikageeniuse Escheri muuseumi (vaadake kindlasti tema teoseid netist – matemaatika), siis linnatuur giidiga, kelle jutukogu ületas huumoripiire (nt kuidas ta raamatupoes Kuningannaga chillis; pidevad rõhuasetused ameeriklastele, kes jäid uskuma, et Kuninganna suitsetab kuningakoja esiukse postite all koos valvuritega jne...) ning lõpuks läksime randa. Mis meelde jäi, oli väga osavalt varjatud igalt poolt nähtav ilmselge rikkus. Inimeste rahulolu eluga, kallid autod, vaiksus, mõningane tagasihoidlikkus. Kõik.
Mis ütlete? Ei midagi erilist, eks ole?!
(„tõsi“)
Ja ikkagist, need on siis suuresti minu õnnelikkuse allikad. Ma mõtlesin, et mis need on ja ma arvan, et see on kokkuvõtvalt selgelt tajutav rahulolu eluga. Enamik neist inimestest on õnnelikud, sõbralikud, kooskõlas oma eluga. Nt: ma avastan ennast väga sageli tegemast asju kiiresti, et „saaks tehtud“ või nii, kuid siin rahvas lihtsalt eksisteerib, kuid mitte, et „toetame planku ja eksisteerime“, vaid kõik teavad kuhu nad kuuluvad...... või nii...
Idee siis selline, et see ongi arvatavasti rikas Lääne-Euroopa, mis on nii teistsugune Eestist ja mulle lihtsalt jõudis see just praegu kohale. Enamikel inimestel on kõik olemas, seda nii vaimses mõistes kui ka finants poole pealt vaadatuna. Üks asi on raha, mis lubab siinsetel inimestel tarbida sõnaotseses mõttes, kuid minu arust hoopis olulisem on, et nad ei „tõmble“. Ei tõmble kogu aeg tõestamaks kellelegi midagi, mis tõstaks nende egokest tibakese. Jah, siinsed inimesed ei ole huvitavad huvitava olemise enda pärast.
...Ja mulle meeldib see. Tahaks ka kord sinna jõuda.
Friday 13 February 2009
Tegevus vol.1
Nii, tere rahvas!
Selle postingu alla kirjutan ma siis üles oma senise kahe ja poole nädalase tegevuse Amsterdamis.
....
mis muud kui pidu-pidu-pidu. Väga palju rahvusvahelisi tutvusi, romantilist linna, eri ilmelisi üritusi, õlut (ma hakkasin ka seda rahvusmärjukest jooma), huvitavaid toanaabreid, rattaid, vihma, õppimist, iseseisvust.
Ja kõigest lähemalt:
1. Üritused. Esimesel nädalal leidis aset siis selline üritus nagu ISN (International Student Network) korraldatud tutvumisnädal, kus oli moodustatud grupid ning neile määratud juhendajad. Minu grupis (mis on vaieldamatult maailma parim), oli umbes 10 inimest ja juhtideks kaks kohalikku tüdrukut ja Luke! Austraaliast - inimene, kes on lihtsalt kõige silmapaistvam persoon üldse (ja ärge imestage, kui ma kasutan ülivõrdeid pea igas lauses...). Kolme päeva jooksul toimusid workshopid, kus siis eesmärk luua tutvusi, spordipäev, kolm õhtusööki, linnas jalutuskäik, muuseumikülastus, red light district, karaokeõhtu ja 5 !!! pidu.
Siin on hämmastavalt palju inimesi USA-st, Austraaliast, Kanadast ja SB-st ning hoopis vähem mujalt. Ühe workshopi raames pidime kõik moodustama suures saalis maailmakaardi ning seisma oma riikide kohale, Marili seisis üksi kuskil Lääne-Euroopa ja Hiina vahel. Vähemalt kõik teavad nüüd, et mina olen see tüdruk, kelle ümber oli mingi kahemeetrise raadiusega tühi ruum...
Igastahes, peale tutvustavat nädalat saabus esimene koolinädal (alates siis 2. veebruarist), mis möödus peaasjalikult kuskil pidudel ja ühikaolengutel. Meie grupist kujunes välja selline omamoodi seltskond, kuhu kuulun siis mina, Marco Milanost, Althea Austraaliast (mainis siis ka, et see on tüdruk), Jaka Sloveeniast (poiss), Anthony (Marco toanaaber USA-st), Morgan Kanadast, Alanna Kanadast. Põhjuseks siis peaasjalikult samas kohas elamine.
Et siis pea iga õhtu mängisime kaarte, Marco tegi süüa (jumalikud itaalia toidud), jõime veini või Heinekeni ja lihtsalt eksisteerisime. Jube mõnus...
Laupäeval (7.veebr) sai käidud ühel eriti rott-peol. Alanna elab ühes eriti halvas ühikas, kus vaid kaks vannituba, üks köök ja 17 inimest!!! Mis tähendas siis kokkuvõtvalt seda, et kõik kutsusid laupäevaks oma rahva kohale ja seega kohas kus elab 17 inimest, oli koos 150 inimest. Võite vaid ette kujutada, mis pilt avanes hommikul - keegi oli köögis ketšupi või mingi muu punase plöga maha ajanud - sama hästi oleks võinud arvata, et keegi on seal mõrvatud. Veesüsteem lõhuti ära, isegi WC-s ei saanud enam vett lasta (ma ei taha isegi mõelda, kuidas in-reality see rahvas WC-d kasutas...). Aga jah...
...Aga jah, sealt me peatselt kadusime, sest 150 inimest oli selle koha jaoks ilmselgelt liiga palju. Edasi Austraalia baari Coco's, kus mängisin elu kuuendat korda piljardit mingi profist mehega, kellele kaotasin vaid ühe palliga! (Süüdi on õlu?!) Ma olen uhke!
Õhtu päädis (!) sellega, et kui Marilil oli mingi hetk täiesti siiber sellest kohast ja ma seisin number liiga suure musta vihmajopega (mis maksis 15 eurot New Yorkeris - elu parim ost) keset tantsupõrandat, nägu selline peas, et kõik võiksid kaduda sellest ruumist, siis mingi mees astus minu juurde ja ütles, et ma olen absoluutselt maailma kõige ilusam tüdruk. Ja vähe puudus, et oleksin teda löönud... See ausalt ka kuidagi lõi mind täiesti pahviks ja ma ei tea miks, aga just negatiivses mõttes.
Edasi: Pühapäeval äratus kell kolm päeval ja ettevalmistused õhtuseks kohalikuks ühikapeoks. Meil on siin nimelt oma suur fäänsi baar ning RA-team (kes siis valvab siinse ühika kompleksi korra järele) korraldas kõigile suure tutvumispeo. Väga tore üritus ning ma vist ei pea lisama, et astud lihtsalt kõigi juurde ja aina tutvud ja tutvud ja tutvud.
Ja sellel esmaspäeval ma avastasin, et koolis on nii palju õppida, et mine või hulluks.
2. Romantiline linn. Esimesel õhtul jalutasin Mihkliga terve kesklinna läbi ja õhtuses pimeduses, kanalivalgustuses ja üldises väga soojas õhkkonnas tundsin, et kui üldse kuskil Lääne-Euroopas olla õnnelik, siis arvatavasti siin. Käisime ringi ja istusime paaris kohvikus ning kogu selle aja särasin sisemiselt - teatav murede puudumine peale mitut aastat.
3. Ühikas ja toanaabrid. Elan konteineris. Jap, nii ta on.
Kui kodus vaatasin Amsterdami satelliitfotot, siis maju ei olnud, olid vaid kaubalaevad ja sadama laohooned. Mõtlesin, et tore küll - olen ma mingi konserv, kes ladustatakse viieks kuuks kai ääres seisvasse konteinerisse?!
Aga üllatus oli positiivne kui kohale jõudsin. Olgugi, et ühikas on pandud kokku konteineritest, siis välja on siiski kukkunud täiesti normaalne korterelamu. a'la nagu Musakeska C-maja. Seega väga ok.
Korterinaabriteks on mul kaks tüdrukut: Rakshan Malaisiast ja Maia Gruusiast. Mõlemad on magistrid ning olnud siin juba pool aastat. Kahjuks tuleb tunnistada, et teab, mis sõbrad nad ei ole (kuulsin, et sügissemestril peeti maha mitu head tüli) ning pigem elame kõik oma elu, kui et sõbrutseme koos. Natuke kahju, kuid iseloomud on suhteliselt erinevad ning tunnen kuidagi alateadlikult, et suuri sõbrannasid meist kõigist ei saa. Samas suhtleme igapäevaselt ikka ning tegu on suhteliselt toredate inimestega.
4. Rattad ja vihm. 700 000 elanikku, 1 000 000 ratast. Reaalsus. Ratturitel on alati õigus, jalakäijatel järgmisena ja siis tulevad kuskil autod. Kui mul veel ratast ei olnud, siis stress tekkis ikka väga suur, sest ratturid on lihtsalt igal pool - vaatad korra vasakule, siis paremale ja mõtled, et nüüd saabki teed ületada, kuid vaatad pool sekundit uuesti vasakule ja juba tuleb kuskilt ratas, keda väga ei huvita, et olen veel uus ning ei jaga teemat. Antakse julmalt küünarnukiga või tõugatakse teelt. Samas, olles nüüd ka ratta omanik, siis mõistan neid sajaprotsendiliselt. Mis need jalakäijad siis tolknevad seal teel?!
Aga ratas on teema. Esimesel korral kui kooli sõitsin, siis lihtsalt naersin omaette, ma arvan, et kes iganes oleks mind näinud, siis oleks mõelnud, et just hullumajast välja saanud. Aga jah, väga kihvt, kuni....
...hakkas sadama vihma! See teisipäev sõitsin kella üheksaks kooli, et teha marketingi presentatsiooni koos kolme hollandi poisiga. Sadas padukat ja kui Marili lõpuks kooli jõudis, siis istusin seal järgnevad seitse tundi, analüüsides läbimärjana mingeid artikleid vanemate mõjust lastele ning selle tulemusena laste strateegia valikut perekonna ostuotsustele ja naiste ja meeste info otsimise strateegia erinevust jõulukinkide ostmisel. Kuna tegu oli ikka päris raskete artiklitega, siis kell neli õhtul olin nii läbi kui läbi. Teel koju hakkas jälle sadama (ilm vaheldub viis korda päevas päikesest raheni), kuid otsustasin siiski minna poest läbi. Välja tulles läks kotisang katki ja ma pidin kogu kraami süles ning ratas käekõrval koju tassima. Ja kui ma kõju jõudsin, siis mõtlesin küll, et no mida.?!
Aga muidu on tore!!!
5. Kool. Nagu mõned juba teavad, siis on mul kolm ainet:
- Marketing management: Iga nädal teha sügav-sügav analüüs viiele teadusartiklile, mis sisuliselt tähendab umbes 100 lehekülge lugemist ja viite presentatsiooni. Seda iga nädal. Tegu on ühe kõige intensiivsema ainega, mis ma kunagi oma elus olen õppinud.
- Intermediate Financial Accounting: suhteliselt sarnane juba sügisel õpitud Finantsarvestusele, kuid natuke rohkem sügavuti minek ja palju termineid, mis tuleb kõik selgeks õppida. + iga nädala suured kodutööd.
- Investments and Portfolio Theory: TTÜ-s on see magistriaine ja eeldusaineks on Corporate Finance (Ettevõtte rahandus), mida ma ei ole õppinud. Istun loengus ja üritan lihtsalt millestkigi aru saada. Raske ühesõnaga.
Kuigi väike lootusetuse pilveke sõudis mu peakohalt teisipäeval ja kolmapäeval üle, siis eile ma ütlesin endale kõva häälega, et "Marili, you can do it!" .
... and I CAN DO IT!
6. Iseseisvus. Hmmm, see on kindlasti üks märksõna, mis ei väljenda minu suhtumist ainult sellesse, et ma ei ela enam kodus, vaid pigem on selle sõna alla suuresti koondunud teatav arusaam, et viimane aeg on saada aru kes ma olen ning hakata arendama iseennast. On huvitav, et minnes suurlinna (olgugi oma väiksuse kohta - rahvaarv, suurus jne - , on Amsterdam täies mõistes suurlinn), võib kaduda taju, et kes ma ise olen ning kuhu siin asetun. Kuid tegelikkuses on Amsterdam nii kodune, et ta pigem aitab nii öelda ennast leida. Väljendub see siis inimeste riietuses ning sellele teisijärgulise staatuse omistamises või nende suhtlemises või ma ei tea milles.
...
Ma arvan, et ma ei arenda seda teemat edasi, sest eelkõige on see veel minu sees ja mitte veel "valmis" teistele avaldamiseks. See tuleks välja liiga poolik ja arvatavasti valesti mõistetav.
Vot nii, kallid kaasmaalased, kes te seda lugesite,
Paljud jõudsid lõppu?
Öelda on veel nii palju, kuid kõike ei olegi võimalik kuhuga arvutisse üles kirjutada. Need siis basic asjad minu uuest elust.
Vaatasin just filmi "Mina olin siin". Meeldis.
Selle postingu alla kirjutan ma siis üles oma senise kahe ja poole nädalase tegevuse Amsterdamis.
....
mis muud kui pidu-pidu-pidu. Väga palju rahvusvahelisi tutvusi, romantilist linna, eri ilmelisi üritusi, õlut (ma hakkasin ka seda rahvusmärjukest jooma), huvitavaid toanaabreid, rattaid, vihma, õppimist, iseseisvust.
Ja kõigest lähemalt:
1. Üritused. Esimesel nädalal leidis aset siis selline üritus nagu ISN (International Student Network) korraldatud tutvumisnädal, kus oli moodustatud grupid ning neile määratud juhendajad. Minu grupis (mis on vaieldamatult maailma parim), oli umbes 10 inimest ja juhtideks kaks kohalikku tüdrukut ja Luke! Austraaliast - inimene, kes on lihtsalt kõige silmapaistvam persoon üldse (ja ärge imestage, kui ma kasutan ülivõrdeid pea igas lauses...). Kolme päeva jooksul toimusid workshopid, kus siis eesmärk luua tutvusi, spordipäev, kolm õhtusööki, linnas jalutuskäik, muuseumikülastus, red light district, karaokeõhtu ja 5 !!! pidu.
Siin on hämmastavalt palju inimesi USA-st, Austraaliast, Kanadast ja SB-st ning hoopis vähem mujalt. Ühe workshopi raames pidime kõik moodustama suures saalis maailmakaardi ning seisma oma riikide kohale, Marili seisis üksi kuskil Lääne-Euroopa ja Hiina vahel. Vähemalt kõik teavad nüüd, et mina olen see tüdruk, kelle ümber oli mingi kahemeetrise raadiusega tühi ruum...
Igastahes, peale tutvustavat nädalat saabus esimene koolinädal (alates siis 2. veebruarist), mis möödus peaasjalikult kuskil pidudel ja ühikaolengutel. Meie grupist kujunes välja selline omamoodi seltskond, kuhu kuulun siis mina, Marco Milanost, Althea Austraaliast (mainis siis ka, et see on tüdruk), Jaka Sloveeniast (poiss), Anthony (Marco toanaaber USA-st), Morgan Kanadast, Alanna Kanadast. Põhjuseks siis peaasjalikult samas kohas elamine.
Et siis pea iga õhtu mängisime kaarte, Marco tegi süüa (jumalikud itaalia toidud), jõime veini või Heinekeni ja lihtsalt eksisteerisime. Jube mõnus...
Laupäeval (7.veebr) sai käidud ühel eriti rott-peol. Alanna elab ühes eriti halvas ühikas, kus vaid kaks vannituba, üks köök ja 17 inimest!!! Mis tähendas siis kokkuvõtvalt seda, et kõik kutsusid laupäevaks oma rahva kohale ja seega kohas kus elab 17 inimest, oli koos 150 inimest. Võite vaid ette kujutada, mis pilt avanes hommikul - keegi oli köögis ketšupi või mingi muu punase plöga maha ajanud - sama hästi oleks võinud arvata, et keegi on seal mõrvatud. Veesüsteem lõhuti ära, isegi WC-s ei saanud enam vett lasta (ma ei taha isegi mõelda, kuidas in-reality see rahvas WC-d kasutas...). Aga jah...
...Aga jah, sealt me peatselt kadusime, sest 150 inimest oli selle koha jaoks ilmselgelt liiga palju. Edasi Austraalia baari Coco's, kus mängisin elu kuuendat korda piljardit mingi profist mehega, kellele kaotasin vaid ühe palliga! (Süüdi on õlu?!) Ma olen uhke!
Õhtu päädis (!) sellega, et kui Marilil oli mingi hetk täiesti siiber sellest kohast ja ma seisin number liiga suure musta vihmajopega (mis maksis 15 eurot New Yorkeris - elu parim ost) keset tantsupõrandat, nägu selline peas, et kõik võiksid kaduda sellest ruumist, siis mingi mees astus minu juurde ja ütles, et ma olen absoluutselt maailma kõige ilusam tüdruk. Ja vähe puudus, et oleksin teda löönud... See ausalt ka kuidagi lõi mind täiesti pahviks ja ma ei tea miks, aga just negatiivses mõttes.
Edasi: Pühapäeval äratus kell kolm päeval ja ettevalmistused õhtuseks kohalikuks ühikapeoks. Meil on siin nimelt oma suur fäänsi baar ning RA-team (kes siis valvab siinse ühika kompleksi korra järele) korraldas kõigile suure tutvumispeo. Väga tore üritus ning ma vist ei pea lisama, et astud lihtsalt kõigi juurde ja aina tutvud ja tutvud ja tutvud.
Ja sellel esmaspäeval ma avastasin, et koolis on nii palju õppida, et mine või hulluks.
2. Romantiline linn. Esimesel õhtul jalutasin Mihkliga terve kesklinna läbi ja õhtuses pimeduses, kanalivalgustuses ja üldises väga soojas õhkkonnas tundsin, et kui üldse kuskil Lääne-Euroopas olla õnnelik, siis arvatavasti siin. Käisime ringi ja istusime paaris kohvikus ning kogu selle aja särasin sisemiselt - teatav murede puudumine peale mitut aastat.
3. Ühikas ja toanaabrid. Elan konteineris. Jap, nii ta on.
Kui kodus vaatasin Amsterdami satelliitfotot, siis maju ei olnud, olid vaid kaubalaevad ja sadama laohooned. Mõtlesin, et tore küll - olen ma mingi konserv, kes ladustatakse viieks kuuks kai ääres seisvasse konteinerisse?!
Aga üllatus oli positiivne kui kohale jõudsin. Olgugi, et ühikas on pandud kokku konteineritest, siis välja on siiski kukkunud täiesti normaalne korterelamu. a'la nagu Musakeska C-maja. Seega väga ok.
Korterinaabriteks on mul kaks tüdrukut: Rakshan Malaisiast ja Maia Gruusiast. Mõlemad on magistrid ning olnud siin juba pool aastat. Kahjuks tuleb tunnistada, et teab, mis sõbrad nad ei ole (kuulsin, et sügissemestril peeti maha mitu head tüli) ning pigem elame kõik oma elu, kui et sõbrutseme koos. Natuke kahju, kuid iseloomud on suhteliselt erinevad ning tunnen kuidagi alateadlikult, et suuri sõbrannasid meist kõigist ei saa. Samas suhtleme igapäevaselt ikka ning tegu on suhteliselt toredate inimestega.
4. Rattad ja vihm. 700 000 elanikku, 1 000 000 ratast. Reaalsus. Ratturitel on alati õigus, jalakäijatel järgmisena ja siis tulevad kuskil autod. Kui mul veel ratast ei olnud, siis stress tekkis ikka väga suur, sest ratturid on lihtsalt igal pool - vaatad korra vasakule, siis paremale ja mõtled, et nüüd saabki teed ületada, kuid vaatad pool sekundit uuesti vasakule ja juba tuleb kuskilt ratas, keda väga ei huvita, et olen veel uus ning ei jaga teemat. Antakse julmalt küünarnukiga või tõugatakse teelt. Samas, olles nüüd ka ratta omanik, siis mõistan neid sajaprotsendiliselt. Mis need jalakäijad siis tolknevad seal teel?!
Aga ratas on teema. Esimesel korral kui kooli sõitsin, siis lihtsalt naersin omaette, ma arvan, et kes iganes oleks mind näinud, siis oleks mõelnud, et just hullumajast välja saanud. Aga jah, väga kihvt, kuni....
...hakkas sadama vihma! See teisipäev sõitsin kella üheksaks kooli, et teha marketingi presentatsiooni koos kolme hollandi poisiga. Sadas padukat ja kui Marili lõpuks kooli jõudis, siis istusin seal järgnevad seitse tundi, analüüsides läbimärjana mingeid artikleid vanemate mõjust lastele ning selle tulemusena laste strateegia valikut perekonna ostuotsustele ja naiste ja meeste info otsimise strateegia erinevust jõulukinkide ostmisel. Kuna tegu oli ikka päris raskete artiklitega, siis kell neli õhtul olin nii läbi kui läbi. Teel koju hakkas jälle sadama (ilm vaheldub viis korda päevas päikesest raheni), kuid otsustasin siiski minna poest läbi. Välja tulles läks kotisang katki ja ma pidin kogu kraami süles ning ratas käekõrval koju tassima. Ja kui ma kõju jõudsin, siis mõtlesin küll, et no mida.?!
Aga muidu on tore!!!
5. Kool. Nagu mõned juba teavad, siis on mul kolm ainet:
- Marketing management: Iga nädal teha sügav-sügav analüüs viiele teadusartiklile, mis sisuliselt tähendab umbes 100 lehekülge lugemist ja viite presentatsiooni. Seda iga nädal. Tegu on ühe kõige intensiivsema ainega, mis ma kunagi oma elus olen õppinud.
- Intermediate Financial Accounting: suhteliselt sarnane juba sügisel õpitud Finantsarvestusele, kuid natuke rohkem sügavuti minek ja palju termineid, mis tuleb kõik selgeks õppida. + iga nädala suured kodutööd.
- Investments and Portfolio Theory: TTÜ-s on see magistriaine ja eeldusaineks on Corporate Finance (Ettevõtte rahandus), mida ma ei ole õppinud. Istun loengus ja üritan lihtsalt millestkigi aru saada. Raske ühesõnaga.
Kuigi väike lootusetuse pilveke sõudis mu peakohalt teisipäeval ja kolmapäeval üle, siis eile ma ütlesin endale kõva häälega, et "Marili, you can do it!" .
... and I CAN DO IT!
6. Iseseisvus. Hmmm, see on kindlasti üks märksõna, mis ei väljenda minu suhtumist ainult sellesse, et ma ei ela enam kodus, vaid pigem on selle sõna alla suuresti koondunud teatav arusaam, et viimane aeg on saada aru kes ma olen ning hakata arendama iseennast. On huvitav, et minnes suurlinna (olgugi oma väiksuse kohta - rahvaarv, suurus jne - , on Amsterdam täies mõistes suurlinn), võib kaduda taju, et kes ma ise olen ning kuhu siin asetun. Kuid tegelikkuses on Amsterdam nii kodune, et ta pigem aitab nii öelda ennast leida. Väljendub see siis inimeste riietuses ning sellele teisijärgulise staatuse omistamises või nende suhtlemises või ma ei tea milles.
...
Ma arvan, et ma ei arenda seda teemat edasi, sest eelkõige on see veel minu sees ja mitte veel "valmis" teistele avaldamiseks. See tuleks välja liiga poolik ja arvatavasti valesti mõistetav.
Vot nii, kallid kaasmaalased, kes te seda lugesite,
Paljud jõudsid lõppu?
Öelda on veel nii palju, kuid kõike ei olegi võimalik kuhuga arvutisse üles kirjutada. Need siis basic asjad minu uuest elust.
Vaatasin just filmi "Mina olin siin". Meeldis.
Subscribe to:
Posts (Atom)
